May 26th, 2010
Täna oli lasteaias lõpupidu. Meie jaoks siis igas mõttes lõpupidu. Paraku oli nii, et Etta oli tõbine ja lapsehoidjaga kodus ja mina jõudsin koolist peole pooletunnise hilinemisega, et näha, et pidu toimub õues, kus nii lapsed kui vanemad näost lilladena tuule käes lõdisesid. Omamoodi läks see ka teemasse, sest peo teema oli “merepidu” ja lapsed riietatud kenasti meremehe-stiilis kostüümidesse, osadel lausa pealaest jalatallani korrektsed madrusekostüümid üll. Kannatasime siis niikaua ära, kuni kohustuslikud laulupalad lõppesid, siis kühveldas Gustav papptaldrikule kolm tükki torti (“Viime koju Ettale!”) ja põgenesime. Autos kuulas Gustav huviga päevauudiseid ja tõstatas igati põhjendatud küsimuse: “Aga miks seda Villut vangi ei pandud?”.
Kodus ootas Etta meid kauni soenguga ja lahke suur vend pistis ise kõik kolm tükki torti kinni:
Etta ei lasknud sellest end häirida, vaid lükkas aga prilli jälle moekalt ninale ja asus makarone sööma (jah, olles eelnevalt mekkinud taldrikutäie maasikaid kohupiimaga):
May 25th, 2010
Kinnitamaks veelkord ka hiljuti mingisse paberisse kokku võetud uuringuid, juurutame ka siin blogis jätkuvalt soolisi stereotüüpe ja räägime poisist läbi vaimse arengu prisma ja tüdrukust tema kauni välimuse kuldvõtmes. Näiteks, et Etta on väga moeteadlik hiphopi-mutt (ja ameerikamaine prill peab tingimata olema peas just tagurpidi!):
Eile kaevas ta välja emme poolt kunagi vennale valmistatud kostüümi, ja olgu pealegi üsna tuuga, selle ta endale ka selga venitas:
May 23rd, 2010
Ãœldiselt ei ole Gustav käeliselt just väga osav ja meie teda eriti suunanud ei ole ka (sest ega osavus ju polegi suunatav). Joonistamine talle eriti ei meeldi, ta võtab küll heameelega paberi ja pliiatsid, aga tavaliselt üritab ta ikka kirjutada numbreid või viimasel ajal ka tähti. Täna hommikul oli ta siis end laua taga sisse seadnud ja kirjutanud paberi peale kaks korda “ome”, ehk siis “homme” nagu ta ise teatas. Ma siis selgitasin kõrvalt, et “homme” on kahe m-iga ja alguses h-ga. Aga et “ome”-st saaks kenasti teha näiteks Soome, mispeale ta vehkiski ilusti õigesse kohta juurde s-i ja veel ühe o:
Tuleb tõdeda, et tänu lasteaias toimunud arenguvestlusele kasvatajatega oleme aru saanud, et me oleme ise Gustavi lugemaõppimist teinud oluliselt raskemaks, sest kui ta palub sõnu tähthaaval ette lugeda, siis meie ju muidugi loeme “hash-oo-emm-emm-ee”, kuigi õige oleks lugeda “h’h-oo-mm-mm-ee”, muidu on see lapse jaoks üks inglise keel puha. Vaidlesimegi üks päev pikalt multika “Wall-E” algustiitrite ümber, pidime kaadri pausi peale panema ja pikalt selgitama, kuidas nii saab olla, et olgugi, et Gustav ju teab, et tema lemmikroboti nimi on “Volli”, on ekraanile kirjutatud hoopis “kaksisvee-aa-ll-ll-ee”.
May 22nd, 2010
On tänapäeva paratamatu tõsiasi, et seoses kolimisega võib tekkida olukord, kus terve perekond ärkab hommikul Viimsis, aga mõlemad perekonna sõiduvahendid asuvad Pääsküla ja Laagri vahel. Mida siis teha?
Üks variant oleks võtta takso, kulutada sarnaselt eelmisele õhtule umbes 500 krooni ja jätta endast osooniaukude vööndisse rasvane jalajälg. Teine variant, mille kasuks meie ka otsustasime, on teha sellest ettevõtmisest üks põnev ja säästlik seiklus. Seega sai meie päevakava järgmine:
1300 astume Viimsis koduväravast välja. Matk algab lookleval muldrajal läbi metsa (kus Gustavi sõnul võib leiduda putusid, tigusid, madu-usse ja ka elevante), seejärel kulgeb üle asfaldi Viimsi bussipeatuse poole:
1329 nõuab seni vapralt matkanud Gustav esmakordselt kukile.
1338 jõuame Miiduranna peatusesse täpselt hetkel, mil saabub buss 1A. Uste avanedes kargab reisisaatja bussist välja, haarab ühest vankriotsast ja aitab selle bussi vinnata. Selgub ühtlasi, et tema käest saab osta ka pileteid, mis kahe täiskasvanu peale maksavad 44 krooni. Vahepeal käib noormees viisakalt küsimas, et kas ta võib meie vankri käepidet pisut kokku lükata, sest Piritalt tõotab suurem hulk reisijaid peale tulla. Neid siiski ei tule, sest nagu bussiaknast näha võime, rühmavad tuhanded (naised) samal ajal Pirita teega piirneval jalgteel Maijooksu teha.
1356 jõuame Hobujaama peatusesse. Reisisaatja hüppab jälle esimesena maha ja voldib ukse alt lahti kaldtee (!?!), nii et lapsekäruga ja ratastoolis reisijad saavad mugavalt maha. Jalutame läbi Rotermanni kvartali (kus on parajasti käimas väliturg, kust võtame kehakosutuseks kaasa värskeid vahvleid ja õunamahla) Balti jaama poole. Mõlemad tited on end ässades poosides vankrisse laotanud:
1430 jõuame Balti jaama. Oh imet, parajasti saabub just kuuendale perroonile rong, mille kohta teatab teadetetahvel “Klooga-rand”. Astume tähtsalt keskmisesse vagunisse, kus oleme ainsad sõiduhuvilised ja loeme koos Gustaviga suure elevusega elektronekraanilt minuteid, mis rongi väljumiseni jäänud:
1455 hakkab millegipärast liikuma hoopis kõrvalperrooni ääres seisnud rong. Saame aru, et infotahvel ilmselt edastas infot hoopis selle kohta, kust rong saabus, mitte kuhu ta plaanib väljuda. Kuna rong, mille peal meie istume, peaks väljuma hoopiski Riisiperre alles kell 1555, kolime häbistatud nägudega selle pealt maha. Oodates järgmist rongi soetame jaamahoone putkast 36 krooni eest rasvaseid idamaiseid pirukaid ja peesitame teiste veidi tolmuste reisisellide vahel perroonil päikese käes:
1527 väljub punktuaalselt järgmine rong, reisisihiks sellel hoopis Paldiski. Lunastame piletitädilt 24 krooni eest 1. tsooni piletid Laagrisse (mis on ühtlasi ka viimane jaam selles tsoonis). Vahepeal on Gustav pisut hirmul, sest rong peatub lisaks teistele põneva nimega kohtadele ka Tondi jaamas:
Õnneks ühtegi tonti peale ei tulnud, küll aga jäi meie seltskonda oma käraga “kaunistanud” tigemutt lõpuks sügavasse unne:
1551 astume Laagris rongi pealt maha ja suvilakruntide kõrvalt metsarada mööda jõuame korraks ka täpselt Pääsküla asumisildi ees ära eksida, kuni tänu Google mapsile jälle õige rajaotsa üle leiame.
1618 ehk hoolimata väikestest viperustest prognoositust ligi kaks tundi varem olemegi kohal oma uues kodus.
Soovitame sellist kena suvist matka ja igas mõttes säästlikku transporti kõigile, kes meile edaspidi külla tulevad!
May 21st, 2010
Teen ka – nagu lasteblogidel sageli kombeks – väikese kõrvalepõike kokandusmaailma. Nimelt ühel õhtul enne Linnateatrisse minekut mõtlesin kärmelt lähedalasuvas söögikohas keha kinnitada ja istusin Kolme Õe terrassile (sealne restoran kannab nüüd maitsetut nimetust Bordoo). Tellisin välimenüü kasina sooja toidu valiku seast taipärase supi ja jäin ootama. Lõpuks, kui teatrietenduseni oli jäänud napp 20 minutit ja tellimusest omakorda möödunud 40 minutit, saabuski supp. (Vahepeal sain “nautida” kõrvallauas istunud Hispaania daami ja ettekandja vahelist väitlust teemal, miks ei saa klient tasuda söögi eest eurodes kui ometi on menüüs hinnad toodud ka eurodes ja raekojaplatsi suveniiripoes on euro igati käibiv maksevahend.) Ãœsna ootamatus serveeringus ja kõige peal laiutas lopsakas loorberileht (ehk seetõttu, et olin palunud koriandrit mitte panna). Maitsel ei olnud viga, midagi erilist küll ka mitte. Maksis 150 krooni:
Eile olin Kadriorus aega parajaks tegemas ja läksin Vesivärava kohvikusse. Veel enne, kui ma olin jõudnud oma kana-nuudli supi eest ära maksta (25 krooni), see juba ka minu järel terrassile jalutas. Välikohvikust avaneb vaade üle sõidutee Kadrioru staadioni harjutusväljakule, kus hea (või halva?) õnne korral võib ehk näha ka Andrus Värnikut või mõnd muud sangarit toimetamas (minul ei vedanud). Lahkudes oli mul kott pungil täis värskeid sooje pirukaid, Gustav pistis need õhtul paari ampsuga kinni.
May 18th, 2010
Daniel saatis lingi väga teravmeelsele koomiksile.
Olen varemgi vist sel teemal ka kirjutanud, aga just sai kolimise käigus neid mänguasju siin vaadatud ja tuli tõdeda: poiste mänguasjad on suurema tõenäosusega arendavad, tüdrukute omad aga igavad ja ühekülgsed. Taibula poes näiteks on poistele suunatud riiuleid kolm korda rohkem kui tüdrukute omi, sest ega ju taip ja tüdruk ju ühte lausesse ei mahu?!
Ettal on kaheaastaselt kaks nukku. Ãœks, väiksem, ütleb “mama! papa!” ja see talle eriti ei meeldi. Tita-Paul, kellele saab lutipudelist vett suhu lasta ja seejärel teda pissipotile asetada, on märksa menukam ning ikka ja jälle võib teda poti pealt laiutamast leida.
Rohkem võib aga Ettat kuulda lunimas “wii-mändu!”, “võitleme!” või pusletükke otsimas, sest need on asjad, mida saab teha vennaga koos või mis on ka teadaolevalt venna jaoks ägedad. Siiski on üks asi, mida Gustav pole kunagi harrastanud, ja milles Ettal kahtlemata lööb välja bioloogiline naisealge: riietumishullus. Ta võib lõpmatuseni käia oma sahtlist uusi ja uusi hilpe välja kaevamas, ühed asjad seljast heita ja teised asemele vinnata, olgu siis pealgi venna aluspüksid niudevööna teksade peale tõmmatud või kombinesoon varrukatpidi jalga aetud.
Ja see on tõesti tüütu harrastus, mida keegi kuidagi soosinud ei ole.
Gustavil on aga soolised stereotüübid väga selged: ta teab, et pruun orav on poiss ja valge tüdruk; et roosa tass on Etta ja sinine tema oma, et tüdrukud ei mängi autodega ega taha võidelda; ja kuigi tüdrukutele tuleb alati enne pakkuda, on just täna selline päev, kui poisid saavad jäätist esimesena! Ja muide Super-Mario mängu raamatut unistavalt seirates (sest wii-mäng on juba kuu aega kapis) on alati selge, et Gustav on Luigi, Etta on mõnikord seen ja vahel Mario (sest tal on punane müts, mis sest et vuntsid), issi on draakon ja emme on printsess. Nii jääb!
May 18th, 2010
Gustav ja Marta on unustanud kõik muu, sest nende kätte on usaldatud iPhone mängudega. Tagataustal käib Villa T viimane pidu Viimsis:
May 16th, 2010
Seoses kolimisega on meie pere liikmed avastanud uusi moekaid aksessuaare. Esmalt aitas Etta kolimiskaste täita, st leidis endale moekaid lisandeid:
Järgmisel hommikul oli sama kena ese juba jõudnud teist pereliiget kaunistama:
Gustav omakorda kaevas kusagilt välja issi noorpõlvest pärit eriti ägeda hiphop-aksessuaari: Taani kroon keti otsas:
Ja mis seal salata, sama moekas kett oli mõned hetked hiljem juba õe kaelas, kui ta oma sünteka mikrisse jorras:
May 11th, 2010
Etta aitab emmel õhtusöögiks lauda katta: asetab lauale noad ja kahvlid. Seejärel teatab tähtsalt:
“Emme, istu tooli peale! Sinu nuda (st nuga) ootab sind!”
(pildi peal “Etta möödab”, seejuures outfitiks ise endale jalga passitatud tädi Ave kingitud moekad spordipüksid ja kuna ükski emme poolt pakutud kleidike – mõistagi! – sinna peale ei klappinud, ajas asja ära ka öökostüümi topp:)
May 6th, 2010
Sogamutt sai oma ilusal kuupäeval 05.05. ka esimest korda ise tordil küünlaid puhuda:
Kuna päev varem olime just käinud ka arsti juures, siis olgu siinkohal toodud ka 2aastase daami mõõdud:
pikkus 86 cm, kaal 11,5 kilo. Peab mainima, et täpselt nagu ka sünnihetkel, oli Gustav 2aastaselt oma õest sentimeetri pikem, aga pea pool kilo kergem (11,111 kg!). Aga Gustavi kogemuse näitel võib eeldada, et tõeline kasvu- ja kaaluspurt algab just 2. ja 3. eluaasta vahel.
Juba varahommikust saabusid kõned õnnitlejatelt. Parajasti vestleb sünnipäevalaps vanavanaema Ruthiga:
Siis piduriided selga ja lasteaeda trallitama! Suure toimetamise käigus paigutas küll Etta oma täpulised kingad enne väljumist kuhugi nii ilusasti ära, et neid ei õnnestunudki üles leida ja lasteaias pidi ta kandma emme 30 aastat vanu Ida-Saksa kingakesi (mis iseenesest talle muidugi väga meeldivad):
Lasteaias pakkus Etta sõpradele torti ja õhtuks oli rühmaruumis üritusest juba üleval ka näitus:
Kuna juhtumisi tähistati samal päeval lasteaias ka emadepäeva ja Etta muidugi arvas, et venna rühmas (kus pealegi suurem osa tegelastest ju 2-4 aastat vanemad kutid!) pralletada on märksa coolim kui endavanustega jorutada, siis tundus talle ilmselt, et just tema tähtpäeva silmas pidades esitati ka laulu- ja tantsupalasid. Näkk seadis end tähtsalt esiritta kuulama-vaatama ja plaksutas esinejatele tunnustavalt:
